Raha Songtext
von Richard Jerbach

maaalustes on mees mullamutt
ja mees ei proovi.
ei soovi ta kunagi olla klaveri klahv
ja ehk seda ta ka pole peale kõike seda.
kogut seda proovimist.

mina ei ole noot,
aga kord saab ka minust muusika.
nuuskan paberisse
mis tõmmati välja kunagi puust –
tühjast õhust –
hallist massist
meis kõigis.


loodus avastab tolmu pärast
ja taevast langeb alla päikese kiirgus.
mu juuksed kõrbevad otsast!
kibe karvade põlemise hais paraliseerib
ning higi voolab vaikselt alla
otsa eest varvasteni
ja siis kukub hapra tilgana
külmale asfaltile.
külmale asfaltile.
külmale asfaltile.
külmale asfaltile.
külmale asfaltile.

raha tapab emotsioonid.
eriti rõõmu ja kurbuse.
õnne valem on siiski esimene päike
peale pikka luid murdva
jäätunud tuule nuttu.
ja kurbuse valem on ikka veel
ja ka kunagi ammu tagasi
aeg mis tolmu kombel
looduse ninna kipub.
elu valem on olla
aevastatud siia ilma,
nutta ja naerda, lennata edasi tulevikku.
surma valem on müüa end maha
teistele siin ja langeda
une laadsesse olekusse –
tühja olevikku.